Pistikühendusega päikesekomplektide ülejääk ja nullühendus võrku

Kuna kliendid küsivad meilt aeg-ajalt oma komplektide üleliigse energia kohta ja selle kohta, kas nad peaksid paigaldama nullväljastusseadme, soovime seda teemat pisut selgitada ja arvutada numbrid teie eest, et paremini mõista nende küsimuste tegelikku tähtsust.

Milleks on elektripaigaldiste eeskiri?

Plug-and-play-päikesekomplekt on elektritootmispaigaldis, mille suhtes kehtivad tavaliselt riigi elektripaigaldiste eeskirjad. Nende eeskirjade eesmärk on üldjuhul reguleerida elektripaigaldisi ja kehtestada standardid inimeste ja vara ohutuse ning elektrivõrgu stabiilsuse tagamiseks. Päikeseenergia puhul koostati need eeskirjad algselt selle tehnoloogia algselt kavandatud kasutusviisi jaoks: suurte, kommertsmõõtmetes päikeseparkide tarbeks. Aja jooksul on eeskirju kohandatud, et need kajastaksid tehnoloogia mitmekesisemat kasutust, näiteks eri suuruse ja otstarbega tööstus- või äripaigaldisi. Kodumajapidamiste omatarbeks mõeldud katusepaigaldised olid eeskirjade arengus järgmine samm, sest need on suhteliselt väikesed, oluliselt vähem keerukad ning suurem osa toodangust kasutatakse kohapeal, mitte ei suunata elektrivõrku. Siiski võib 5 kWh või 10 kWh võimsusega katusepaigaldisest tipptootmise ajal võrku suunatav üleliigne elekter olla kohaliku võrgu taristu jaoks probleem. Nagu paljudel juhtudel, järgneb regulatsioon turule. Uuenduste ilmnemisel ei pruugi regulatsioon alati nende ulatusest kohe aru saada.

Kui palju üleliigset energiat võib plug-and-play-päikesekomplektist oodata?

Kõigi päikesepaigaldiste kontekstis on plug-and-play-päikesekomplekt mikrotootja. Selle maksimaalne väljundvõimsus on 800 W, nagu meie Robinsun Performance 800-il (vähem kui mikrolaineahju või õhukonditsioneeri tarbimine), mistõttu on selle mõju elektrivõrgule tühine. Saksamaal nimetatakse 800 W piiri „Bagatell-Grenze’ks” ehk piiriks, millest väiksem võimsus ei mõjuta võrgu ohutust. See tähendab, et isegi teoreetilisel äärmuslikul juhul, kui päikesekomplekt saavutaks oma teoreetilise maksimaalse väljundi 800 W ja suunaks 100% sellest võimsusest võrku, ei põhjustaks see kahju.

Deklareeritud 800 W väljundvõimsus on aga teoreetiline väärtus, milleni komplekt peaaegu kunagi ei küündi, samamoodi nagu auto ei saavuta kunagi deklareeritud kütusekulu ega läbisõiduulatust. Igas majapidamises toimub kogu aeg vähemalt mõningane tarbimine, näiteks külmiku (200-500 W), teleri (100-200W), juhtmevaba kõlari (50 W), WiFi-ruuteri (10 W) või keskmise ja väikese tõhususega LED-pirni (10-15W) tõttu. Päeva jooksul suureneb lõunasse suunatud komplekti toodang hommikul, saavutab lõuna ajal maksimumi ja väheneb õhtul. See tähendab, et tegelikus olukorras tarbite tõenäoliselt kogu plug-and-play-päikesekomplekti toodangu või vähemalt suurema osa sellest, mistõttu ülejääki ei teki või tekib seda väga, väga vähe. Igal juhul ei kujuta see endast ohtu inimestele ega varale.

Mis on nullväljastusseade?

Nullväljastusseade jälgib elektri liikumist võrgu ja kodu vahelises põhitoiteliinis ning juhul, kui elekter liigub vastupidises suunas, majapidamisest võrku, annab teisele seadmele korralduse see peatada. Teine seade võib olla mikroinverter või nutipistik. Nii tagab see, et võrku ei suunata energiat. Nullväljastusseadmeid on eri tüüpi ning need maksavad tavaliselt €80-150.

Arvutame veidi

Üleliigse energia majandusliku tähenduse mõistmiseks arvestame, et plug-and-play-päikesekomplekt toodab 1.500 kWh aastas, millest näiteks 10% ehk kõigest 150 kWh aastas on ülejääk. Iga elektriettevõte, kes teile üleliigse energia eest hüvitist maksab, tasub selle eest palju vähem (näiteks €0,10/kWh), kui küsib teilt võrgust ostetud elektri eest (näiteks €0,30/kWh). Selle näite puhul oleks koguhüvitis €15 aastas. Võrku suunatud 150 kWh teeb 0,4 kWh päevas ehk keskmiselt 50 W/h (WiFi-kõlari tarbitav võimsus) 8 päikesetunni jooksul päevas. Seda on nii vähe, et elektriettevõte tõenäoliselt isegi ei märka seda, sest mõju elektrivõrgule puudub täielikult.

See väljastustase erineb muidugi aasta kuude ja päeva tundide lõikes, kuid on igal juhul tühine ega kujuta endast ohtu inimestele ega varale. Selle minimaalse väljastuse vältimiseks peate kulutama €80-150 nullväljastusseadmele ning selle paigaldama, tehes muudatusi oma jaotuskilbis.

Mõnes riigis saate nullväljastusseadme paigaldamisest hoiduda, kui sertifitseerite oma plug-and-play-päikesekomplekti paigalduse. Lisaks seadme ja selle paigaldamisega seotud vaeva kokkuhoiule on veel üks eelis see, et teile võidakse võrku suunatud üleliigse elektri eest hüvitist maksta. Eespool toodud näites tähendaks see €15 aastas ehk €1,25 kuus. Sertifitseerimine on siiski tasuline nii sertifitseerimisettevõttele kui ka mõnes kohas riigimaksude või -tasudena. Kogukulu võib ulatuda €150-300-ni. See tähendab, et üleliigse energia eest elektriettevõttelt saadavate hüvitiste abil kulub sertifitseerimiskulu tasa teenimiseks 10 kuni 20 aastat.

Kokkuvõte

Iga elektripaigaldiste eeskiri, mis nõuab plug-and-play-päikesekomplekti sertifitseerimist või nullväljastusseadme paigaldamist, on selge näide sellest, kuidas regulatsioon turu arengule jalgu jääb. Sadu eurosid maksva suure koduse paigalduse sertifitseerimine, kui paigaldis ise maksab tuhandeid või isegi kümneid tuhandeid eurosid, on igati mõistlik. Plug-and-play-päikesekomplekti puhul, mis võib maksta kõigest €449, on sertifitseerimise kulu täiesti ebaproportsionaalne. Sama ebaproportsionaalne on nõue kulutada raha nullväljastusseadmele, arvestades võrku suunatava võimsuse äärmiselt väikest hulka ning igasuguse inimestele ja varale avalduva ohu või elektrivõrgule avalduva mõju täielikku puudumist.